Ükspäev oli tarvis üht retseptiravimit osta. Läksin Farmacia apteeki Ülemistes ja näitasin retsepti ette. "Ei ole", vastas proviisor õige napilt. Mina siis uurin, et millal tuleb ja äkki on kusagil mujal. "Seda ravimit pole enam ammu olnud ja ei tea millal tuleb", kõlas vastus.
Ma siis igaks juhuks helistasin Tõnismäe apteeki. Sealt öeldi, et seda ravimit on küll ja tulgu ma aga järele. Kohale jõudes avastasin üllatusega, et Tõnismäe apteek kuulub samasse Farmacia ketti, nagu ka too Ülemiste apteek. Tõnismäe proviisor arvas, et ju polnud tema Ülemiste kolleeg lihtsalt viitsinud retsepti lõpuni lugeda.
Teine päev jälle sõitsin taksoga, mille juht (a) ei teadnud, kus on Põllu tänav (see on Tallinna üks pikimaid tänavaid) ja (b) sõitis nii närviliselt, et tagaistmel läks süda pahaks.
Mõlemal juhul oli tegemist väga ebaproffesionaalsete töötajatega. Näiteks suudaks vähemalt pooled kliendid autot paremini juhtida, kui see taksojuht.
Äkki siiski on kusagil mingi töö, mida need inimesed teeksid väga hästi? Innuga ja proffesionaalselt. Või ongi nii, et mõni inimene ei kõlba kohe mitte ühegi töö peale?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Kui suhtumine sakib, siis ei suju ükski töö.
Post a Comment