Igaühe jaoks on kusagil mingi töö

Ükspäev oli tarvis üht retseptiravimit osta. Läksin Farmacia apteeki Ülemistes ja näitasin retsepti ette. "Ei ole", vastas proviisor õige napilt. Mina siis uurin, et millal tuleb ja äkki on kusagil mujal. "Seda ravimit pole enam ammu olnud ja ei tea millal tuleb", kõlas vastus.
Ma siis igaks juhuks helistasin Tõnismäe apteeki. Sealt öeldi, et seda ravimit on küll ja tulgu ma aga järele. Kohale jõudes avastasin üllatusega, et Tõnismäe apteek kuulub samasse Farmacia ketti, nagu ka too Ülemiste apteek. Tõnismäe proviisor arvas, et ju polnud tema Ülemiste kolleeg lihtsalt viitsinud retsepti lõpuni lugeda.

Teine päev jälle sõitsin taksoga, mille juht (a) ei teadnud, kus on Põllu tänav (see on Tallinna üks pikimaid tänavaid) ja (b) sõitis nii närviliselt, et tagaistmel läks süda pahaks.

Mõlemal juhul oli tegemist väga ebaproffesionaalsete töötajatega. Näiteks suudaks vähemalt pooled kliendid autot paremini juhtida, kui see taksojuht.

Äkki siiski on kusagil mingi töö, mida need inimesed teeksid väga hästi? Innuga ja proffesionaalselt. Või ongi nii, et mõni inimene ei kõlba kohe mitte ühegi töö peale?

Arvuti kotis või väljas

Lennujaama turvakontrollis tuleb tavaliselt arvuti kotist välja võtta. Vilniuse lennujaama turvakontroll on selles mõttes eriti tobe, et nad teevad läpaka kaane korraks lahti ka, ja siis kohe sulgevad. Tulemuseks on see, et arvuti läheb käima ja enam ise standby rezhiimile ei lähe.

Samas Heathrow lennuväljal EI TOHI arvutit enne turvakontrolli kotist välja võtta. Seal peab tingimata arvuti KOOS KOTIGA läbivalgustusmasinasse saata.

Võta siis kinni, kuidas turvalisem on.

Miks ma Vilniusse lendan

Sõidan Vilniusse selleks, et tuua pangast ära konto väljavõte. Internetiajastul? Mingi paberi pärast kohale lennata ja CO2 õhku paisata?

Jah, nii see paraku on. Olen ühe rahvusvahelise panga klient. Sellel pangal on kontorid Tallinnas, Riias ja Vilniuses. Aga Leedu konto väljavõtet ei ole võimalik Tallinna kontori kaudu kätte saada.
Olen tulutult proovinud selle panga klienditoe abil oma murele lahendust leida, aga tulutult.
Tuleb siis ise kohale lennata.

Horvaatia sümbol

Mul oli au viibida möödunud nädalal Zagrebis ja olla tunnistajaks rõõmupeole, mis toimus pärast Horvaatia võitu Saksamaa üle EURO 2008 jalgpalliturniiril.
Kesklinnas polnud vist ainsatki inimest, kes poleks rahvuslippu lehvitanud. Samuti olid lipud pea kõikide autode küljes.

Seda kõike vaadates hakkas mõte liikuma turunduslikku rada pidi.

Vähestel riikidel on nii tugev visuaalne sümbol kui seda on Horvaatia puna-valge malelaua muster. Selle saamislugu ulatub umbes 10- aasta tagusesse aega, kui vastiseseisvunud Horvaatia riigile oli vaja leida lipp. Jugoslaavia- aegne punatähega trikoloor enam ei sobinud ja siis otsustati trikoloorile panna üks iidne Horvaatia aadlike vapp. Sellelt vapilt on võetud ja puna-valge malelauamuster, mis on rahvusvaheliselt tuntuks saanud eelkõige läbi jalgpalli (see muster on ka ametlik Horvaatia fännisümboolika visuaal).


Turunduslikus mõttes suurepärane saavutus: (1) uuele riigile loodi ülihea ja meeldejääv visuaalne identiteet (punavalge malelaud); (2) eduka jalgpallitiimi ja andunud fännide kaudu tehti see sümbol ka maailmale tuttavaks.

Welcome to Croatia!

Kala

Nädalavahetusel tahtsin Rimist kala osta. Kuna saadaval olid ainult suured, ca 3- kilosed tükid, siis palusin endale ühe väiksemaks lõigata.
Müüja keeldus põhjendusega, et Tervisekaitse oli neil kala tükeldamise ära keelanud. "Otske suurem tükk ja pange ülejääk sügavkülma", soovitas ta.

Päris hea turundusnipp: kui ikka kõva kalaisu on, siis ostad korraga 3 kilo. Üksikud inimesed võivad näiteks koopereeruda ja osta 3-kilose tüki kuue peale. Naga vanasti klapiti "poolikut" - ajad huvilised kokku, klapid raha ja pärast poe taga jagad kauba vennalikult ära.

American Express

Kindlasti olete märganud Annely Peebo ja Markko Märtiniga American Expressi reklaame?

Reklaamlause ütleb: "Mina hindan aega, sellepärast on minu kaart American Express"
See on ka esimene suurem kampaania, mis kannab Swedbanki märki.
Ma ei hakka siinkohal seda reklaami analüüsima, pigem kirjeldan enda kui potentsiaalse kliendi tundeid ja kogemusi.

Kuna ka mina hindan aega ja reisin palju, siis tunnen, et see kaart võiks olla midagi minu jaoks. American Expressi bränd tundub ka eksklusiivsem kui Visa või MasterCard.

Kuna reklaam annab mõista, et AmEx aitab kuidagi aega säästa, siis pöördungi selle küsimusega (seni veel) Hansapanga klienditoe poole.
Küsimus: "Kuidas aitab AmEx aega säästa, mille poolest on ta parem kui Visa?"
Vastus: "AmExil on palju lisasoodustusi. Personaalne teenindus. Muidu nagu krediitkaart ikka"
Küsimus 2: "Aga milline on AmExi seos aja hindamise või säästmisega?"
(nüüd on pikem paus) ja Vastus 2: "Lennujaamades on mugavam. Saab aega kinni panna..."
Minu edasised küsimused enam selgust juurde ei too, soovitatakse pöörduda AmExi klienditeenindusse.

Nüüd helistan siis AmExi klienditoe telefonil.
Sealt saan tunduvalt põhjalikuma selgituse. Selgub, et AmExi kaardiomanikud saavad klienditoe numbril broneerida hotelle ja lennupileteid ja see teenus on tasuta kui tasuda AmExi kaartiga. Samuti saab mitmetes hotellides soodustusi ja upgrade´e.

Aga nüüd tuleb konks: AmExi kaarti saavad ainult eraisikud. Firmadele seda ei vormistata.
Seega peate te ka ärireiside piletid ostma välja oma isikliku krediitkaardiga. Samuti ei kaasne selle teenusega kindlat reisikonsultanti.

Selle koha peal minu huvi ka lahtus. Kasutan ka edaspidi enda suurepärast reisikonsultanti GoTravelis.

Lõppu ka üks päris hea AmExi reklaam Robert DeNiroga: http://www.youtube.com/watch?v=HrzeP4TvzXc

Eesti agentuuridel läks Kiievis hästi

Taevas Ogilvy ja Vatson & Vatson tõid koju mitmeid auhindu.
Taevase SEB-le tehtud töö "Jahimehed" tunnistati koguni kogu festivali parimaks TV- reklaamiks. Kogu võitjate list on siin:
http://www.adfestival.com.ua/ru/news/view/72

Vatsonid said möödunud aastal Kiievis koguni Grand Prix, paar aastat varem oli Grand Prix vääriline Kontuur.

Seega: Eesti reklaamitegijate tase endises USSR ruumis on kõva. Seda enam, et paljud head Eesti tööd festivalil ei osalenudki. Oleks osalenud, oleks veelgi rohkem auhindu saanud.

Mis need auhinnad meile annavad: lisaks sellele, et need on loovhingedele tehtud töö eest tubliks tunnustuseks ja kinnitavad kliendile, et nende agentuur on tasemel, saaks neid trofeesid ka otse rahaks pöörata.

Kuidas? Eesti reklaamitegemise kunsti oleks täiesti reaalne endise USSR riikidesse eksportida. Esiotsa võiks avada filiaali kasvõi sealsamas Kiievis. Poolakad on juba kohal, tsehhid ka, inglastest ja ameeriklastest rääkimata. Kus on eestlased? Kui huvi on, siis võin teid õigete inimestega kokku viia.

Huvitav pettekas Kiievis

Jalutan päikesepaistelisel hommikul kell 10 mööda Kreschatikut (so Kiievi peatänav). Järsku hüüe: "Molodoi tselovek!". Vaatan ringi, minu poole jookseb üks vanem mees ja näitab mingit asja ja küsib, kas mina kaotasin selle. Vaatan lähemalt - tegu on dollaripakiga (silma järgi nii 10,000 USD väärtuses).
Halba aimates vastan eitavalt ja jalutan edasi.
Siis tormab kusagilt üks noorem tüüp ja kukub mind ja seda dollaripaki leidjat tänama - olevat tema raha ja ta on väga tänulik, et me selle leidsime. Täpsustan, et mina ei leidnud.
Siis ta lahkub ja on mõne hetke pärast jooksuga tagasi: ega me tema teist dollaripakki pole leidnud, tal olevat neid kaks olnud! Sel hetkel astub juurde erariides kolmas tegelane ja näitab dokumente ja ütleb, et on miilits. Miilits palub ette näidata dokumendid ja rahakotid. Mul pole kumbagi, sest olen lihtsalt korra hotellist välja jalutama tulnud. Kiirustan minekule, kuigi tüübid midagi hõiguvad.
Huvitav, mis trikk see ikkagi oli? Ise arvan, et kui ma oleks selle "leitud" dollaripaki enda omaks tunnistanud, siis oleks jamaks läinud.
Seega moraal: dollaripakid asja eest teist taga tänaval ei vedele. Nad on sinna pandud lollide püüdmiseks.